Nädal Georgias

Peale reisi on alati vaja aega, et lasta muljetel ja mõtetel settida ja selgineda ja formuleeruda. Mõned mõtted ja muljed tahan aga kirja panna nüüd küll. Aga kõigepealt aitäh Mirjamile vastuvõtmise ja organiseerimise ja meie tõlgiks ja suhtlemisesindajaks olemise eest :) Kallistan!

Alustan sellest, et sain juba talvel teada, et hea sõber Mirjam läheb aastaks Georgiasse elama. Üsna kiirelt tuli pähe mõte, et seda juhust tuleb kasutada ja talle külla sõita. Esiteks on aasta nii pikk aeg, et mitte sõpra näha ja teiseks hakkas Georgia täitsa huvitama. Kui aus olla, siis ega ilma Mirjami minekuta poleks vist selle pealegi tulnud, et oma reisisihiks Georgia valida.

Suvi hakkas juba teise poolde jõudma, kui meil olid lennupiletid ikka veel ostmata. Plaan oli reis ette võtta septembris ja lennupiletite hinnad kippusid juba normaalsuse piiridest väljuma. Aga siis tegi õnneks Air Baltic öömüügi ja saime oma piletid kätte. Peale ostu vahtisid enamus tuttavaid kahtleva pilguga otsa, et julgesite Air Balticu piletid osta või... Õnneks julgesime ja õnneks saime õigel ajal kohale ja õigel ajal tagasi ka.

*Inimese mälu on selektiivne. Ojar teatas mu blogi lugedes, et me ostsime piletid ära juba mais. Mh. Nojah, võibolla, minu arust oli hirmus hilja igal juhul :p

12. septembril sõitsime Riiga. Ööbisime couchsurfarist tuttava juures ning järgmisel päeval võtsin ühendust meie uue austraalia sõbraga, kes ajuti Riias resideerus. Suur aitäh Clairele ja Vitalisele, kes viitsisid meid päev otsa mööda Riiat ringi vedada. Käisime loomaaias. Käisime söömas. Ja kõige lõpuks viidi meid lennujaama  ära ka veel.

 

13. septembri ehk teisipäeva õhtul läks lend Tbilisisse. Väga normaalsel ajal, kohale jõudis u öösel 12 paiku. See on täiesti väga hea aeg, sest pooled lennud jõuavad öösel kell 4. Ojar on hea turist, ta uuris ja õppis ja tudeeris juba enne minekut palju Georgia kohta ning üldlevinud arvamuse kohaselt olime ka end häälestanud kuulsale gruusia külalislahkusele. Lennukis istus meie kõrval vanem daam, kes oskas saksa ja vene ja gruusia keelt. Meie oskasime inglise keelt. Vene keel pole meil kummalgi kuigi kiita. Aga sellises mitme keele segapudrus saime paljud jutud räägitud ja naisterahvas arvas, et taksoga lennujaamast linna sõitmine on küll hirmus kallis ja talle tullakse nii kui nii vastu, ta viib meid ära. Georgia külalislahkus juba ilmutas end! Ja tema oli ainult poolenisti grusiin, ülejäänud pool oli sakslane!

Mirjam ja Maret ja Merike ootasid meid vahuveiniga. See pidavat lausa traditsioon olema. Ma usun küll, kui nii tihti käib külalisi, siis tekivad traditsioonid küll kiirelt. Teine traditsioon on neist sõltumatu, aga siiski regulaarne. Iga kord, kui on oodata külalisi, läheb neil vesi ära. Meie auks ei tulnud see ka veel järgmisel päeval tagasi.Päev oli pikk, lend on alati mulle väsitav, nii et suht kiirelt kustusin ära. Aga järgmisel hommikul ootas meid ülimaitsev kodune hommikusöök, gruusiapärane, eestlasliku nüansiga ;) Kõht täis, läksime lastekodusse, kus Mirjam ja co töötavad. Sest selle pärast me ju üldse Gruusiasse tulimegi :p

Lastega eriti suhelda ei saanud, keelebarjäärid ees, enamus lapsi räägib ainult gruusia keelt. Mõni natuke ka vene ja mõni natuke inglise keelt. Aga liiga vähe, et aktiivselt saaks suhelda. Kuid oli näha, eriti poiste puhul, et nad oli vägagi huvitatud järjekordsetest väliskülalistest ning kuuldavasti on nende varem olematu ind inglise keelt õppida hakanud kasvama. Eks need tohutud hordid Mirjami külalisi on oma töö teinud, tahaks ju suhelda, aga keeruline, kui sõnagi inglise keelt ei oska. Igal juhul ma loodan, et lapsed saavad keele suhu, see ikka avardab kõvasti nende riigis võimalusi. Eriti meeldis poistele Ojar, sest mehi pole neil lastekodus kuigi palju. Ikka naised on kasvatajad ja söögitädid ja meie vabatahtlikud ju ka kõik ikka ja jälle naised. Küll tahtis üks poiss käesurumises rammu katsuda, teine oli hirmus kaval ärimees ja pakkus diili, et kui ostame talle 6 larise tindi, siis teeb ta Ojarile isetehtud tattoomasinaga tatto täiesti tasuta. Vaist on olemas. Ärivaist. Paraku me ei läinud siiski äriplaaniga kaasa. Siis tahtsid poisid break-tantsuga esineda, otsiti saali võti välja, pandi tuled põlema, meie istusime maha ja jäime etteasteid ootama. Ja seal nad istuvad tänase päevani, kui nad veel surnud pole... Tegelikult istusime kaua, aga mida ei tulnud, oli tants. Ilmselt mängis seal rolli teatud staatused laval ja julgus ja pelgamine läbisegi. Üks poiss vaikselt üritas saalinurgas hakata tantsima, aga see lõppes kohe, kui üks teine poiss uksest sisse astus. Nendevahelisi suhteid ei tea ja taust on tundmata, aga ilmselt oli juurdetulnud poiss break-tantsus guru või kõrgemal tasemel ja väiksem poiss lavale ei julgenud tema juuresolekul trügida. Võib olla Mirjam nüüd itsitab mu tõlgendamise peale, aga tol hetkel selline tunne küll jäi.

Poisid tundsid huvi, kas me oleme Ojariga abielus. Mirjam vastas, et oleme küll jah. Ja ütles seda meile ka. Selge, võtame teadmiseks. Sest Gruusias pole kombeks niisama koos elada. Kui mees-naine on abielus, siis on nad koos. Aga kui pole abielus, siis järelikult on mõlemad vallalised. Poisid küsisid siis mu käest, et kui vana ma olen. Ahah, selge.... Aga miks teil siis lapsi veel pole? Ma teatasin, et ma olen veel noor, küll ma jõuan... Hea, et ma sain poiste päeva rõõmsaks teha, sest mu vastus üldiselt tekitas tohutu naerumürina. No ma ei ole nende silmis enam kuigi noor lihtsalt :D

Lastekodust naastes tegime pisikese tiiru Tbilisis, käisime presidendilossi juures, käisime suures ja võimsas Sameba kirikus, jalutasime mööda Mtkvari jõe äärt. 

Sameba kiriku suur aed

Sameba kirik

 

 100 m pärast on presidendiloss...

   Vaade ühe pisikese kiriku siseaiast linnale. All voolab Mtkvari jõgi

 

 Tavapärane vaatepilt linnatänavail. Siruta käsi ja nopi oma kodutänaval viinamarju

Väga pikka tiiru ei jõudnud teha, kõht läks tühjaks ja tahtmine juba kuulsat Gruusia kööki mekkida. Läksime eesti tüdrukute lemmikkohta, saime eriti häid hinkaale, jumalikku shkmeruli kana, eriti mahlast tomati-kurgi salatit, pähklikreemiga baklažaane, hatšapurit ja veini. Kõht head paremat täis, ootas järgmine nauding -  väävlibassein. Võtsime privaatsauna, ronisime 4 naise ja 1 mehega väävlivanni vedelmae ning saunanaine küüris meid kõiki puhtaks. Pärast oli nahk nagu beebil ja krudises. Ojarit tuli viimasena spetsiaalselt küürima meesterahvas. Asjad käivad nii, nagu nad peavad käima.

Väga mõnus lõõgastus oli. Aga otse naturaalselt maa alt tulev väävlivesi oli küll hirmus kuum.

Liiga kauaks polnud aga aega vedelema jääda, sest veel samal õhtul pidime jõudma Batumi öörongile. Mirjam tuli meid lausa rongijaama saatma, sest ta tahtis näha seda eriti uhket vip-kupeed, kus me sõitsime. Normaalsed inimesed pidavat ikka 4-kohalises kupees sõitma. Aga meie, proletariaadid, võtsime ju 2-kohalise. No mina ei tea, kellega ma ühte satun ju.... Aga 2-kohaline erines 4-kohalisest kupeest täpselt nii palju, et ülemised narid olid kinnises olekus. Telekas oli ka. Sealt tuli öö läbi üks väga pikk film, Ojar väitis, et terve öö kestis üks ja sama. No ma ei tea, ei kinnita ega lükka ümber, aga küll pidi neil palju seal filmis öelda olema, kui see tõesti 8 tundi kestis. Nii palju kui ma vaatasin, siis oli sisuks ühe mehe ja naise vestlus. Ilmselt olid armunud.

Üks ebameeldiv seik oli ka rongis. Läksin vetsu hambaid pesema. Vetsu ukse kõrval oli keegi mees, kes üritas midagi rääkida ja kuhugi mind vedada. Lõppkokkuvõttes tahtis ta minuga koos vetsu uksest sisse pressida. Õnneks sain välja ja käte värisedes tormasin kupeesse tagasi. Kõik järgnevad vetsuskäigud olid turvamehega.

Magamiseks seda muidugi ei saa nimetada, mida me üritasime selles loksuvas kuudis teha. Batumisse neljapäeva hommikul kohale jõudes katsetasime kell 8 varajast check-ini teha. Jumal tänatud, et neil hotellid üle buukitud pole. Läks õnneks ja sai kenasti end välja puhata.

Kui sul on puhkus ja kiiret pole ja sa oled Batumis, siis pole väga kuhugi tormata. Läksime sööma hommikust näiteks kell 2 päeval. Istusime sadamarestos ja sõime liiga palju hatšapurit ja juustu. Siis väike suplus Mustas meres, et saaks öelda "tehtud". Üleliia soe vesi polnud ja lained olid ka. Mõnus ikka. Ja aeg läheb kiirelt. Käes oli õhtu ja kuna mina tahtsin minna tutvuma öise linnaga, Ojar seda teha ei tahtnud, tema tahtis minna öööklubisse, mina seda teha ei tahtnud, siis mängisime me eriti tobedaid turiste ja käisime oma hotelli spas logelemas ja saunas. Õhtuse linnatutvumise tiiru sain mingil määral kätte, sest kell 11 tuli hirmus magusa isu ja läksime poodi otsima. Saime küpsiseid ja piima.

 

Õhtul Batumi linna peal küpsiseid jahtimas

 Must meri öösel. Päriselt ka

Järgmisel päeval külastasime delfinaariumi. See mulle meeldis! Kuna see oli mul esimene delfinaariumi külastus, siis võrdlusmoment puudus, aga tore oli ikkagi. Väike lõuna ja õhtusse kiskuski. Rannapromenaadile viival teel toimus pimeduses ohtrate valgustite valgel purskkaevushow, mis oli üsnagi suurejooneline.

Delfiinid olid toredad

 Batumi rannapiirkond on väga ilus ja korras. Sama ei saa öelda linna teise poole kohta 
Suurejooneline purskkaevushow:

 

Tagasisõitu Tbilisisse öörongiga alga...Kas ma ütlesin, et seal rongis magada ei saa? Mirjami juurde jõudes läksime (ülla-ülla) magama. Aga kuna nende eriti suur korter oli niigi rahvast täis (vahepeal oli veel Eestist külalisi tulnud :)), siis piinlik tunnistada, meile loovutas Mirjam oma laia voodi ja ise tukkus tunnikese veel kokkulükatud tugitoolides. Mhh, no ei peaks jah nii olema, nagu seda nentis ka üks teine külaline, kellele teine lahke perenaine samuti oma voodi loovutas ja ise diivanil magas. Eestist olid tulnud kolm matkaselli Hannes, Martin ja Enno. Nende matk nägi kõvasti ekstreemsem välja kui meie linnavurlede väikesed kõrvalepõiked.

Tunnike sirges voodis rappumata puhatud, sõime ja pakkisime mäkkesõiduks. Oli laupäev.

Kõigepealt 2 tundi marsrutkaga Telavisse. Siis sealt veel pool tundi marsrutkaga Alvanisse. Täiesti suvalisel ristmikul visati meid marsast välja ja öeldi, et lõpp-peatus. Aga kohalikud ju teavad, et nendest marsadest tulevad turistid, kes tahavad nende teenuseid osta. Meie tahtsime ka, jaa. Meie tahtsime saada teisele poole mäge. Mägiteed on kitsad ja järsud ja sinna sõidavad ainult neliveolised dziibid. Ja seda tööd enamus selle mägiküla mehi ka teeb. Kõikidel peredel praktiliselt on üks korralik dziip ostetud ja neid turiste, kes väikestesse mägiküladesse tahavad sõita, on päris palju. Alguses ehmatas mägikülla sõitmise hind ära. 50 lari per nägu. See teeb umbes 22 eurot. Aga kui arvestada, et see nende töö ja teenistus ongi ning sõit kestab 4 tundi ning enamus aega on mootori pöörded kuskil eriti kõrgel, lisaks ka kõrgel hõredama õhuga on bensukulu suurem, siis ega see ülemäära palju polegi. Plaan oli minna üle 2900 meetrise mäe, Omalo külla. Selles ja kõrvalkülades on säilinud päris palju vanu vaate- ja kindlustorne, seetõttu on see piirkond ka päris turistirohke. Ning käia saab neis külades aprillist-maist septembrini, sest talvel on mägiteed lume all. Kohalikud ise tulevad ka enamuses ära alla linnakoju talveks. Mõned üksikud vanainimesed igas külas jäävad kohale, aga liikuma nad ei pääse. Aitab kord kuus käiv piirivalvekopter.

Sõit mäkke oli hirmus. Mina olen ju teada tuntud kõige ja kõigi kartja, kõrgus ja mägiteed käivad ka sinna alla. Samal ajal, kui ülejäänud 5 reisikaaslast ohkisid ja imestasid avanevate imeliste vaadete üle, hoidsin mina silmi kramplikult kinni ja pobisesin omaette, et mis siin imelist on. Sõbrad kaaslased üritasid mu mõtteid eemale viia ja vestlust arendada (mis oli neist ääretult kena), aga ma üldiselt polnud suhtlemisaldis (mis polnud minust eriti kena), sest ma olin liiga ametis ettekujutamisega, kuidas ma sealt kuristikust alla kukun. Aga vat ei kukkunud alla ja pärast nii Mirjami kui Ojari kui paari tihti käiva turistiga rääkides sain teada, et tegelikult see tee veel on suhteliselt highway. Ja kaks päeva oli mul aega ka end ette valmistada, et ma seda teed uuesti sõitma pean, nii et tagasi sõites ma suutsin natuke silmi ka juba lahti teha. Oli küll ilus.

 

 Omalo

Omalosse jõudsime juba pimedas. Aga öömaja eest hoolitses meie autojuht, kes mägiteid rallides, ühes käes suits, teises käes telefon, meile samal ajal telefonitsi öömaja orgunnis. No nii dramaatiline ilmselt polnud, aga mu hirmsates kujutlustes küll. Kodumajutus võttis lahkelt vastu, veidi enne meid oli jõudnud kaks Iisraeli tüdrukut. Maja oli jõhkralt külm, nemad seal nimelt ei küta. Kuna talviti keegi ei ela, siis suvel pole vaja. Mina isiklikult nii ei arva, sest mägedes on ka suvel peale päikeseloojangut külm, aga neil on oma traditsioonid. Neil on ka selline traditsioon, et veega on probleeme. Ehk siis seda üldiselt väga polnud.

Perenaine hakkas kohe süüa vaaritama, saime toidu kõrvale suure pudeli konjakit ka veel. Ilma selleta on ses külmas suht keeruline hakkama saada. Ja kuna tõesti oli külm, siis peale sööki hops voodi ja 3 tekki peale. Ojari kõige soojem asi oli lühikeste varrukatega särk. Ta ei olevat päris täpselt aru saanud, et me ikka PÄRIS mäkke läheme. Ma ei mäleta ka, et me natukesest mängumäest oleks rääkinud.

Aga milline vaikus ja rahu ja ma ei tea, kas õhu hõredus või mis seda tegi, aga uni oli hea. Ojar küll väitis hommikul, et öösel kummitas, aga tal on ka väga elav fantaasia.

Pühapäeva hommikul saime korarlikult süüa ja plaanisime minna Dartlo külla, kus on eriti palju säilinud vanast ajast kaitsetorne, suisa üks vana mahajäetud väike külake oli tervenisti säilinud. Meie eelmise päeva autojuht küll lahkelt pakkus, et ta võib meid sõidutada (teatud summa eest ofkoors), aga kuuldes, kui lühike see sõit oleks olnud, mõtlesime oma päeva sisustada matkates. Matk Dartlosse kestis 4,5 tundi.
 

  Dartlo

Ega ma pole harjunud ju matkama. Aga ega liiga hull ka polnud. Kuigi tagasi vist ei oleks suutnud samal päeval minna jala. Dartlosse jõudes olime näljased kui hundid ning üritasime leida kohta, kus süüa saab. Esimesest kodumajutusest olid elanikud haihtunud. Ma ei tea, kus nad olid, see küla on kui peo peal ju, aga kuskil inimesi ei paistnud. Äkki läksid 4 tunni kaugusele poodi teisel pool mäge...

 Ainult tema oli kodus

Aga kõrvalhotelli perenaine oli täitsa olemas ja tema juures saime ka kõhud täis. Ühtlasi sai ta poeg ühe väikese teenistuse meie kolme autoga transportimise näol, kes enam ei jaksanud koju tagasi kõmpida. Või noh, isegi kui oleks jaksanud, siis enam poleks jõudnud enne pimedat tagasi. Ja igaks juhuks pimeda peale ei olnud ka tahtmist ekslema jääda. Toit oli maitsev. Nagu ikka ja alati Gruusias. Perenaine tõi meile pudeli poja kasvatatud viinamarjadest veini, aga selle maitse tahab minu jaoks veidi harjumist. Koduvein ühesõnaga.

 Siin hotellis käisime restoraanis

Kui mina, Ojar ja Mirjam perepoja autoga Omalosse tagasiteed alustasime, läks meie reisiseltskond laiali. Hannes, Enno ja Martin olid võtnud suure plaani, minna jala üle mägede 88 km järgmisesse asustatud punkti Shatilis. Seda matka soovitab ka Lonely Planet, nii et päris esimesed nad seda rada kõndimas ei olnud. Aga minu jaoks ikka hirmus ja vapper ettevõtmine. Ühel päeval pidid nad ületama ka 3500 m tipu (parandage, kui meetritega mööda panen) ja seal oli külm. Tahan ise ka nende matkast lähemalt kuulda, aga pole veel jõudnud kohtuda. Plaan on.

Saime oma kodumajutusse tagasi Omalos, asus meie perenaine ka kohe süüa tegema. Süüa sai sel õhtul küll liiga palju. Aga ajalugu kordub ning peale sööki hops kolme teki alla.

Esmaspäeva hommikul kõmpisime ülem-Omalosse, mis on küla vanem osa ning seal on ka säilinud mõned kindlustornid. Tornide juures kohtusime ühe hollandi paariga, kes on Omalos juba väga pikaajalised ja tihedad külalised. Nimelt tulid nad esimest korda sinna aastal 2000, nägid, kui kehvas seisus on riik ja külad ja vana kultuur lihtsalt hävib. Ning otsustasid hakata vanu maju ja katuseid taastama. Lõid oma fondi ning otsisid abilisi ning tänu nende abile on nüüd Omalos juba väga mitmeid maju korda tehtud ja restaureeritud. Igal suvel käivad nad Georgias, on kaks kuud seal, siis veedavad suve Kanadas ning ülejäänud aasta elavad oma Hollandi kodus. Huvitavad inimesed olid, aga aega nappis, pidime tagasi hakkama sõitma. Aga Mirjam võttis nende kontaktid ning lähiajal kohtub nendega. Huvitav on kunagi rohkem nende hollandlaste tööst Gruusias kuulda.

 Vaade kindlustornist

Üks hollandlaste poolt taastatud maja

Käes oli esmaspäeva pärastlõuna, kui Telavisse tagasi jõudsime. Plaanisime sinna esialgu ööseks jääda. Aga ilmselt väike väsimus ning jõudsalt tühjenev rahakott andsid kõikidel korraga tunda ning suhteliselt üheaegselt arvasime Mirjamiga, et võime juba Tbilisi koju tagasi sõita küll. Liiatigi oli järgmine päev teisipäev, meie viimane päev ning sedasi jäi üks päev ka veel Tbilisiga tutvumiseks. Tagasi eesti tüdrukute lahkesse kodusse jõudes, ootas meid traditsiooniline gruusiaeestipärane soe ahjupirukas. Made by Maret, aitäh, maitses hästi! Aa, ja see esimese päeva ploomimoos oli ka võrratu!

Teisipäevaks oli mitu plaani. Ikkagi viimane päev ja vaja kõik tegemata asjad ära teha. Kõigepealt läksime Tbilisi lähedal asuvasse vanasse külla Mtshketasse, mis on ilus ja puhas ja tore, kõik on restaureeritud ja majad ühesugused ja ühesõnaga suur ettevõtmine, millesse ka riik on suure panuse andnud. Mulle see meeldis! Mtshketa suveniiriletist sai Ojar lõpuks kätte ka oma suveniiri, mida ta alates Omalost oli taga nutnud.

Tbilisis tagasi käisime veel suveniiritänaval, minu suveniir oli veel ju ostmata. Kätte sain :)

Mtshketa

 

 Seal oli niiii palju ilusaid rippuvaid küünlaaluseid

Ojari suveniir

Ja siin minu kauaotsitud kaunikene suveniir

Siis oli linnuke nimekirjas vaja teha veinikeldri taha, kus pidavat müüdama maailma parimat Kindzmarauli veini otse vaadist. Ojari tuttav soovitas. Oli hea küll, aga pudeli oma anti ka maitsta, see oli parem :p

Veinikeldris olid tohutult sümpaatsed noored teenindajad, tundsid siirast huvi Eesti vastu

Viimane õhtu päädis ronimisega mäkke, kus on muuseum ja varemed ja Narikala kindlus ja sealt avaneb suurepärane vaade Tbilisile. Koukisime oma veinikeldrist kaasaostetud maailma parima Kindzmarauli pudeli välja ja nautisime veini, õhtust vaadet ja tundsime natuke nukrust, et juba on viimane õhtu.

 Tbilisi

Peale vaadet läksime viimasele õhtusöögile Hinkaali House'i. Mina nimetan seda Viru Varieteeks. Kuigi ma pole kunagi Viru Varietees käinud, siis seal tekkis mul tunne, et ma olen ajas läinud kuhugi 70-80ndatesse ja ma olen viru varietees. Enne sinna jõudmist leidsime tänavalt kogemata eestlased. Õigemini Merike leidis ja korraliku kaasmaalasena astus ligi. Minu arvutuste kohaselt oli samal ajal meiega Gruusias kokku 16 eestlast. St, et mulle teadaolevaid või kirjeldatud inimesi. Palju neid lisaks veel oli, ei kujuta ettegi, tundub, et palju ja Georgia on eestlaste hulgas popp koht.

Mõned kommentaarid. Miks ma vahel ütlen Gruusia ja vahel Georgia. Üldiselt kohalikud ise ei tekita sellest Gruusia nimest liiga suurt probleemi. Nad ütlevad, et mõlemad on õiged ja eriti vahet pole. Eriti suur fänn ja sõber rõhutatult ütleb alati Georgia. Aga üldiselt ei pahanda keegi ka, kui ütled Gruusia. Seega tahaks öelda Georgia, aga vahel tundub nimi Gruusia paremini mõnda mõtet väljendama, kuigi vahet ju ei tohiks olla...

Ainus negatiivne asi, mis Georgias minu jaoks oli, oli avalikus kohas suitsetamine. Kõik suitsetavad, igal pool ja igal ajal ja hästi palju. Tuli meelde, KUI ebameeldiv see siiski on, eriti kui siseruumes suitsetatakse. Ja tänan mõttes keda iganes, Eesti Vabariiki või poliitikuid või Euroopa Liitu, et see jama ära lõpetati.

Kui plaanite Georgiasse minna, siis jumala eest ärge minge nii lühikeseks ajaks, kui meie. Vähemalt 10 päeva, ma ütlen vähemalt. Selle 7 päevaga ikka on vähe peale hakata. umbes pool aega kulub, et sisse elada ja aru saada, mis ja kus ja kuidas. Ja siis kui hakkad midagigi jagama, on aeg täis.