Käisime Soomes, Kiikalas

Asi algas kõik sellest, et isa tahtis üles otsida koha, kus ta lapsepõlves paar aastat veetis sõjapaos. Koht oli Kiikala, asub u 100 km loode suunas Helsingist. Isal oli hiljuti sünnipäev, mingit mõttetut nänni ei tahtnud talle ka kinkida, nii mõtlesimegi kamba peale välja, et retk Kiikalasse võiks talle meeldida ju küll.

Ühel augustikuu laupäeval ärkasime vara ja kell 7.30 passisime juba praamijärjekorras. Või tuleb öelda laevajärjekorras...? Kaks tundi sõitu ja jõudsime Helsingisse. Abimees GPS aga otsustas, et tema Soomes mitte ei taha töötada, vale koht ja vale maa ja üleüldse talle seal ei meeldi ja keeldus töötamast. Hea, et kaardilugeja mu kõrval nii kannatlik ja järjekindel oli ja jaksas seda aparaati iga paari minuti tagant ellu äratada. Selliselt aja ja ristmike ja mahasõitude ja gepsiga võisteldes jõudsime ilma igasuguste apsudeta kohale. Jukerdas see geps, mis ta jukerdas, aga kohale viis.

Vaatasime Kiikalas ringi, otsisime inimesi, kes mäletaks. Juhuste kokkulangevusel, täiesti ebaloogiliste kohtumiste ja ebatõenäoliste juhuste tahtel, kahe inimese üsna umbkaudsel juhatamisel leidsime üles ta sõbra Kirsti, kellega ta lapsena, need mõned aastad Kiikalas elades, mängis. Üllatused sellega ei lõppenud, sest Kirsti teadis ja mäletas, et see sama maja, tema kodu, oligi see sama koht, kus mu isagi oli 1943-1945. aastal elas. Näitas kambrit, kus nad ise elasid, näitas tuba, kus elas mu isa pere, näitas suurt ahju, kus mu vanavanaema imehead õunakooki küpsetas.

Ei pea vist ütlema, et kogu päev oli nii uskumatu ja rõõmsaid kohtumisi ja laes emotsioone täis. Kõik ootused ja lootused said ületatud umbes nii 500%. Leidsime rohkem, kui teadsime loota. Kõige toredam on aga see, et isa sai näha uuesti kohta, mis mälestustes piltidena tükati ilmusid ning leidis üles sõbra, keda ta ilmselt ei lootnud enam kunagi näha. Hea meel, et saime abiks olla! Palju õnne veelkord sünnipäevaks, kallis issi :)

Ah jaa, meie plaanist Soomest ühtlasi odavat suhkrut koju kaasa tassida ei tulnud mitte midagi välja, sest Helsingis on täiesti võimatu leida parkimiskohta. Huumorinurk selleks korraks lõpetab. Pilte näitan ka mõned.

See siin veel on Tallinn. Kuulsast kilukarbi-vaatest mere poolt vaadatuna on vähe järel, sadam on hirmus suuresks paisunud. Ilmselt tuleb õiget nurka veidi paremini otsida. Või mõne teise praami pealt, mitte Tallinki Soome liinilt.

See on juba Kiikala.
 

Koos Kirsti, ammuse mängukaaslasega.
  

Tegelikult juhtus nii, et kassist tuli kõige rohkem pilte. Kodused kommenteerisid seda nii, et selleks Soomes käisimegi, et kassi pildistada jah :p
   

Ja otsa see päev saigi, tagasiteel paistis suur kuu ja meri oli vaikne.